Tim tuli keset ööd, koputas ja ma lasin ta sisse.Ta ei olnudki siin varem käinud, mitte nii, et ka mina oleksin kohal olnud - vähemalt. Enne seda ei ühtegi telefonikõnet, ei postkaarti, ei meili. Nagu ikka. Ma peaksin olema harjunud ja enamasti olen ka. On sõnu, mida me väldime: mina aktiivselt, tema passiivselt. Sest kui ma tõesti tahaksin, tõesti-tõesti tahaksin, et elu oleks ümmargune ja sujuv, ärkaksin ma igal hommikul samal ajal, kindel siht silme ees. Siis oleks mul asju, mis kindlasti vaja enne surma ära teha. Lapsed, mehed, kaks autot, küülik ja akvaarium.
Tim astus tuppa ning esimese asjana pakkis lahti minu kolm kasti, paigutas esemed kappidesse ja riiulitele, pildistas mind vahepeal ja ütles, et tõi mulle unerohtu. Niimoodi võisin ma temast uskuda erinevaid asju. Oli peaaegu õdus.
"Sina," ütlesin ma.
Tema noogutas.
Unerohi ei mõjunud, hoolimata sellest, et võtsin mitmekordse annuse. Ei julgegi öelda, mitmekordse just. Tim oli juba ennast põiki üle mu voodi keeranud, kui ma viimase pooliku tableti suhu panin. Ega sellest polekski lugu olnud, ma võtan vähe ruumi, vähemalt koos Timiga mahun ma igale poole ära. Ent siis hakkas mul paha: nõrk ja paha - külm higi. Otsaees, õlavartel ja alaseljal.
Tegemata kära, hiilisin ma alumisele korrusele. Oksendasin korra, kuigi oleks tahtnud veel, aga siis oli jõud tõepoolest otsas. Tim leidis mu poolistukil, kukal vastu prill-lauda. Ma olin täie teadvuse juures ja mõtlesin liigutamisest. Esialgu käed, siis jalad ning ehk kõige lõpuks ka terve keha. Tim pildistas. Tundus, nagu oleks äike. Õue. Ma pidin minema õue.
Sadas vihma: külma, jäist, väsitavat. Ma seisin liikumatuna keset aeda ja vaatasin otse kaamerasse. Ei mäleta, kui kaua.
Mingil hetkel oli Tim mu tagasi voodisse kandnud.
Ärkasin üksinda.
