Päevade kaupa eimidagi.Ma vaatan oma kolme kasti toanurgas, kirjad peal. Kui mul sealt kaks nädalat midagi vaja ei ole läinud, mis kinnitaks siis, et just täna on see öö, kus midagi muutub.
Ma kolisin ühtaegu nii selleks, et saada ära kui võib-olla sellepärast ka, et saada lähemale. Jalutada alla mere äärde, tõmmata niiskes õhus üks sigaret ja teada juba ette, et veel väga pikka aega ei tule mul und. Ma saan magada korraga ainult tund-poolteist. Ma olen väsinud ja valikuid jääb järjest vähemaks. Ka mõtted liiguvad ainult poolikute lausete kaupa: enamasti lõppude kaupa.
"... siis ometi?" küsis Joonas.
...paistis sisse.
... tund enne jää lagunema hakkamist.
Ma ei tunne ühtegi Joonast, pole kunagi tundnud. Jää meeldib mulle ainult kuubikutena kanges või veel kangemas kokteilis, mille ma endiselt igal õhtul endale valmis segan, kuid siis ära juua unustan. Igatsus millegi hea järele ei ole veel kadunud - siis vist olen ikka veel alles.
Istun, naabri kass süles, ja vaatan kella. Kella peal on numbrid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar